Kokkuvõte Loode-Eesti meretuulepargi KMH aruande tagasisidest

Loode-Eesti rannikumere tuulepargi arendusprojekti keskkonnamõjude hindamise (KMH) aruande avalikustamise käigus laekus kokku 27 arvamusavaldust ning kirja mitmetelt asutustelt ning eraisikutelt.  

Järgnevalt on välja toodud peamised valdkonnad, mis kordusid mitmetes kirjades. Anname teemade kaupa ülevaate, kuidas neid KMH protsessis käsitletakse.

Peamised küsimused, mida tõstatati ning mis kajastusid mitmetes kirjades, olid üldine KMH ajakohasus tulenevalt pikast menetlusest, maismaa- ja merekaablite asukohad ning nende mõju keskkonnale, mõju allveearheoloogilistele mälestistele, tuulikute lammutamise temaatika, infraheli mõju inimesele ja ka mereelustikule ning mõju käsitiivalistele ja õhuseiresüsteemile.

Uuringute ajakohasusest

Mitmetes kirjades viidati asjaolule, et kuna kogu mõjude hindamise protsess sai alguse juba aastal 2006, siis ei pruugi olla tegemist ajakohase aruandega. Siinkohal saab kinnitada, et kuigi kogu protsessiga alustati üle 10 aasta tagasi, siis jooksvalt on KMH aruannet pidevalt kaasajastatud.

KMH aruande jaoks teostati viimased uuringud aastatel
2014–2016. KMH aruandes mõjude hinnangu koostamisel on kasutatud nii esialgseid kui ka kõige kaasaegsemaid võimalikke materjale ning seega ei ole põhjust kahelda KMH aruande või selle sisendmaterjalide ajakohasuses. 

Kaablite paiknemisest

Arvukalt tekitas küsimusi maapealsete ja merekaablite paiknemine ning nende mõju. Kaablite projekteerimise ning rajamisega seoses teostatakse eraldi töö, mille käigus toimub keskkonnamõjude hindamine. Selle järgmise keskkonnamõju hindamise protsessi ülesanne on kaardistada võimalikud kaablite trasside alternatiivid ning kaaluda kaablite rajamise võimalikku keskkonnamõju nii loodusele kui inimestele. Kui praeguse KMHga selguvad detailid on paigas, siis saab edasi minna ka võrgu täpsema planeerimise ja selle keskkonnamõju hindamisega.

Eestis kehtiva seadusandluse kohaselt ei saa elektrivõrguga liitumise ametlikku protsessi enne algatada kui tuulepargi enda planeerimine on lõppenud. See on ka mõistetav, sest enne tuulikute arvu ja asukohtade selgumist ei saa ju nende kaablite paiknemist planeerida. 

Merepõhja uuringutest

Avalikkusele tekitas muret võimalike allveearheoloogiliste objektide leidumine madalatel merealadel. Kui kogu tuulepargi planeeringu ala on 200 ruutkilomeetrit, siis 100 tuulikut võtavad kokku enda all ruumi kõigest 12 ruutkilomeetrit. Seepärast pole detailseid allveearheoloogilisi uuringuid mõtet teha kogu planeeringualal. Need teostatakse projekti järgmises faasis, mis on juba detailsem projekteerimise etapp. Uuringute tehniline projekt kooskõlastatakse muinsuskaitseametiga.

Arendaja soov on vältida tuulikute paigaldamist laevavrakkide asukohtades või nende vahetus läheduses. Allveearheoloogiliste uuringute käigus selgub ka võimalike lõhkeainete ja mürgiseid aineid sisaldavate esemete olemasolu planeeritaval tuulikute alal. Juhul kui leitakse eelpool nimetatud objekte, teavitatakse nendest vastavaid ameteid ning käitutakse vastavalt ametite juhistele. 

Tuulikute utiliseerimisest

KMH aruannet täiendatakse informatsiooniga, mis annab parema ülevaate tuulikute lammutamise kohta. Nelja Energia ASile antava hoonestusloa puhul on tegu tähtajalise õigusega avaliku veekogu ehk riigi maa koormamiseks ehitistega. Veeseaduse kohaselt on hoonestusloa omaja kohustatud hoonestusloa kehtivuse lõppemisel hoonestusloa oluliseks osaks oleva ehitise avalikust veekogust eemaldama, kui hoonestusloa tingimustes ei ole määratud teisiti. Kui ehitist määratud tähtpäevaks ei eemaldata, korraldab Tehnilise Järelevalve Amet ehitise avalikust veekogust eemaldamise asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

Vastav tingimus kirjutatakse sisse ka hoonestusloa andmise otsusesse. Nn lammutamise fond tekib riigil juba hoonestusloa kehtivuse esimesel aastal. Hoonestusluba on tasuline ja meretuulepargi omanik peab riigile maksma iga-aastast tasu. Loode-Eesti meretuulepargi eest igal aastal riigile tasutav hoonestustasu summa on ligikaudu 15 miljonit eurot. Et meretuulepargis tulevad kasutusele gravitatsioonvundamendid, siis on neid lihtne täielikult eemaldada ja umbes saja tuuliku eemaldamine koos vundamentidega maksab samuti 15 miljonit eurot. Seega võib väita, et kui tuulepargi omanik on tasunud esimese aasta hoonestustasu, on riigil fond lammutamiseks olemas. 

Infra- ja madalsagedushelist

Üks enam küsimusi tekitanud valdkond oli ka infraheli olemasolu ja selle mõju. KMH aruande koostamisel infraheli mõju osas hinnangut kujundades töötati läbi mitmeid uuringute tulemusi ning nende teostatud uuringute ja mõõtmiste alusel saab väita, et elektrituulikutest põhjustatud infraheli jääb allapoole inimese kuulmis- ja tajumisläve. Tuulikute emiteeritud infraheli on samas suurusjärgus looduslike nähtuste tekitatud tasemetega. Sellest tulenevalt kavandatava meretuulepargi tekitatav infraheli ei oma olulist negatiivset mõju inimese tervisele ja heaolule.  

Hüljestest ja mereelustikust

Huvi tunti ka mereimetajatele mõju osas, eriti just sooviti näha täiendusi müra aspektis. Ehitusaegsel perioodil võib veealune müra avaldada mereimetajatele mõju (ajutisi või püsivaid kuulmiskahjustusi) enamasti vaid juhul, kui loomad asuvad vahetult töötsooni naabruses.

Kuna hülged hoiavad töötsoonist kaugemale, siis ei ole kuulmiskahjustuste esinemine enamiku tegevuste puhul eriti tõenäoline. Laevade põhjustatud müra leviku ulatus on siiski väiksem kui võimalike mürarikkamate ehitustööde puhul.

Arvestades kõigi häiringute koosmõjusid ning oletades Eesti piirkonna hüljeste väiksemat kohastumist selliste inimmõjudega, võib prognoosida, et ehitusfaasis hoiavad loomad tuulepargi piirkonna merealadest (mis on hallhülge jaoks samuti elu- ja toitumisalaks) pigem eemale.

Kuna parimad hallhülge toitumisalad paiknevad tõenäoliselt sügavama veega merealadel, siis ei toimu loomade eemale tõrjumist ilmselt väga kõrge väärtusega toitumisaladest. Ehitusaegne müra võib mõjutada ka hüljeste toiduks olevaid kalu, peletades neid töö-tsoonist kaugemale. Kuna kalade tundlikkus müra suhtes on pigem väiksem kui hüljestel, siis ei põhjusta töödega kaasnev müra hüljeste toidubaasi vähenemist.

Kõige suuremat veealust müra tekitavat tegevust ehk vaiade rammimist merepõhja antud tuulepargi juures ei kasutata, seega üldine prognoositav veealune müra ehitusperioodil ei ole väga suur. Töötamisaegsed häiringud on ehitusaegsetega võrreldes siiski märksa väiksema intensiivsusega ning stabiilsema iseloomuga, mis võimaldab elustikul nendega paremini kohaneda. Samuti on tuulepargi töötamise aegsete häiringute ruumiline ulatus ja mõju väiksem kui tuulepargi rajamise faasis.

On tõenäoline, et tuulepargi alade kvaliteet võimalike elupaikadena jääb madalamaks kui muudel merealadel kuid tõenäoliselt hülged tuulepargi alasid vältima ei hakka. Kindlasti ei kujune tuulepargialad hüljeste jaoks läbimatuks barjääriks. Seetõttu pole alust arvata, et tuulepargid muutuksid takistuseks hüljeste rännetel.

Meretuulepargid võivad avaldada mõningaid mõjusid piirkonna jääoludele, kuna tuulikute suhteliselt rohkearvulised ja suurte mõõtmetega mastid takistavad jääväljade liikumist ning soodustavad kinnisjää teket ja püsimist tuuleparkide alal, nende vahel ning nendest ranniku pool. Seega võib Hiiumaa looderanniku piirkonnas pikeneda jääkatte kestus ning seeläbi paraneda hüljeste jääl poegimise tingimused.

Kokkuvõttes võivad hüljestele kaasneda mõningased negatiivsed mõjud häiringute ning elu- ja liikumisalade kvaliteedi alanemise näol. Siiski negatiivsed mõjud on suhteliselt väikesed ning avalduvad eelkõige tuuleparkide ehitusfaasis. Tuuleparkide kasutusfaasis suudavad hülged tuuleparkidega kohaneda. 

Nahkhiirtest

KMH aruannet täiendatakse võimaliku mõju osas käsitiivalistele. On võimalik, et Kõpu poolsaarelt startivad nahkhiired (eelkõige pargi-nahkhiir) ületavad sügisrände ajal Läänemerd risti idast läände. Kuna tuulepargi alad paiknevad antud joonest põhja pool, siis seda võimalikku rändekoridori tuulepargialad tõenäoliselt ei mõjuta.

Juhul kui rändel olevad nahkhiired lendavad madalal ning ei tõuse rootorite läheduses kõrgemale (toitumise eesmärgil), siis arvestatavat loomade hukkumist ega vigastumist ei toimu.

Keskmine tuulekiirus tuulepargi alal on üle 9 m/s ja tuulikud alustavad tööd tuulekiirusega umbes 5 m/s. Arvesse võttes nahkhiirte rändekiirust, siis toimub ränne ilmselt suhteliselt vaikse ilmaga, mil tuulikud ei tööta või töötavad aeglastel pööretel, mille puhul oht nahkhiirtele on väike. Tugevama tuule korral, mil tuulikud töötavad täispööretel, saab ränne toimuda vaid soodsa tuule korral (allatuult). Kuna suurema tuule korral nahkhiired ei lenda, siis see ilmselt vähendab oluliselt nahkhiirte hukkumise tõenäosust.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kavandatavad meretuulepargi alad võivad nahkhiireliikidest siiski teatud negatiivset mõju avaldada kääbus-nahkhiire, põhja-nahkhiire ja pargi-nahkhiire Soome asurkondadele, juhul kui toimub suhteliselt kontsentreeritud ränne läbi tuulepargi alade ning ränne toimub ka tuulise ilmaga, mil rootorid pöörlevad suuremal kiirusel ning nahkhiired lendavad kõrgemal (rootorite mõjutsoonis).

Juhul kui ränne toimub laiemal alal ja hajutatult ning nahkhiired lendavad madalalt, on mõju nahkhiirepopulatsioonidele ebaoluline. Eesti käsitiivaliste populatsioonidele antud projekt olulist mõju tõenäoliselt ei avalda, kuna Eesti populatsioonide ränded toimuvad valdavalt lõuna suunas ning ei läbi tuulepargi alasid.

Üldiselt on võimalik mõju analoogne linnustikuga ning negatiivse mõju leevendamiseks on võimalik rakendada vastavaid meetmeid, näiteks tuulikute rootori töökiiruse vähendamine või seiskamine.

Aruannet täiendatakse ka kaitseväe õhuseiresüsteemide informatsiooniga ning edasisel projekteerimisel arvestatakse kaitseministeeriumi seatud tingimustega. 

Soome tagasiside

Lisaks eelnevale tuli avalikustamise käigus tagasiside ka Soome ametiasutustelt. Soome kommentaarides käsitletud teemad olid laevaliiklusohutuse kõrge taseme hoidmise vajadus ja muudatustest GOFREPi keskuse teavitamine, ühtlasi mõju nahkhiirte ja lindude rändeteele ning võimalik Hiiumaa turismisektori mõjutamine tuulepargi arendamisega.

Viimase osas võib arendaja siiski kinnitada, et pigem on maailmas positiivseid näiteid selle kohta, kuidas meretuulepargid on ise muutunud vaatamisväärsusteks ning seega elavdanud piirkonna turismi, mitte aga kuidagi ei pärssinud seda.

Samuti ei ole võimalik leida otsest seost selle vahel, kuidas võiks negatiivselt mõjutada rannikust 12 km kaugusele vette rajatav avameretuulepark Hiiumaa puutumatut loodust ja põlismetsasid, mida tullakse külastama üle kogu maailma. Seega pigem avameretuulepargi rajamine avab lisavõimalusi turismi arendamiseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et avalikustamise käigus laekus nii sisulisi kui ka vormilisi ettepanekuid keskkonnamõju hindamise aruande kohta. Arendaja ning KMH ekspertrühm on nendega tutvunud ning täiendavad KMH aruannet sisulisemate teemade osas.

Muudatuste maht on keskkonnamõjude hindamise raportit arvestades kokkuvõttes väike, kuna peamised ning suuremahulisemad teemad olid põhjalikult aruandes juba käsitletud. Olulisemad neist said välja toodud ka eelnevalt. Vormilise poole pealt korrigeeritakse ebakõlad aruandes.

Autor: Hendrik Puhkim, Loode-Eesti meretuulepargi KMH juhtivekspert.
Kokkuvõte ilmus ka Hiiu tuulelehes nr 3 juunis 2017.