Korduma kippuvad küsimused

Tuulepargi asukoht on valitud erinevate uuringute tulemusi ja Hiiumaa rannikuala geoloogilisi tegureid arvestades. Tuulepargi kaardil on näha merepõhjasügavused ja madalikud ning park on plaanitud võimalikult kaugele merele, arvestades linnustikule tundlikku Apollo madalat. Arendusala meresügavus on 10 kuni 40 meetrit ja aluskiviks lubjakivi, mis paikneb 0-20 meetri sügavusel merepõhjast. Liigutades tuulikuid kaldast vaid mõne kilomeetri võrra kaugemale , on meresügavus 80-150 meetrit. Sellises sügavuses ei ole põhja fikseeritud vundamentidega tuulikuid varem püstitatud ja ujuvvundamentide kasutamine ei ole veel küps tehnoloogia. Eesti merealadel lisab vundamentide projekteerimisele keerukust jää teke. Seni ainus jääoludesse rajatud meretuulepark on Soomes, rannikust 1.2 km kaugusel, 9 meetri sügavuses vees ning fikseeritud vundamendiga.

Meretuuleparkide rajamise järel ei ole seni teistes riikides nähtud ega tajutud kaasnevat negatiivset mõju turistide arvu vähenemise näol. Pigem on mereparkidega rannikutel arenenud uus turismiliik ehk tuulikutega seotud teenuste pakkumine – näiteks paadireisid tuulikute lähedusse, sukeldumine, meened jne. Heaks näiteks paadireisidest, kalastusretkedest ja sukeldumisest on Inglismaal asuv Rampion avamere tuulepark. Mõjude uuringutes tuuakse välja, et turistide soov tuulegeneraatoreid oma silmaga näha on suurem kui vastupidine tahtmine turbiinidega randa vältida.

Euroopa Liidus antakse tuuleparkide rajamise lubasid vaid limiteeritud ajaperioodiks, Eesti seaduste alusel 50 aastaks, mille järel tuleb luba kas pikendada või park lammutada. Tuulikud demonteeritakse ja eemaldatakse vundamentidelt. Elektrituulik on tänapäeval taaskasutatav 85% ulatuses ja see osakaal järjest suureneb. Tuuliku terasest komponendid, näiteks torn ja vundamendi armatuur on hõlpsasti taaskasutatavad. Praegu ringlevast terasest on ca 40% taaskasutatud ja kasuliku eluea lõpus taaskasutatakse 80% terasest.

Gravitatsioonivundamendid koosnevad peamiselt betoonist. Vundamendid saab merest eemaldada ja ümbertöödelda, kuid see eeldab uut keskkonnamõju hindamist, sest aastakümnetega tekkib vundamentidele hulgaliselt looduslikke elupaiku.

Suurim väljakutse on tuulikulabade toormaterjaliks muutmine, et võimaldada tõelist ringmajandust. Praegu utiliseeritud tuulikulabad üldjuhul purustatakse, et kasutada neid kõrge kvaliteediga täitematerjalina, tükeldatakse ehitusmaterjaliks või säilitatakse tulevaseks taaskasutamiseks. Siin võib aga eeldada, et poolesaja aasta jooksul need võimalused üha laienevad.

Modelleerimisest selgub, et öise aja müra seadusega lubatud piir 40 dB jääb tuulikute puhul mere peale ja umbes 8 km kaugusele rannikust. Kaldale tuulikuid kuulda ei ole. Müra modelleerimise tulemused arvestavad allatuult heli levikut ning tuuliku tehnilisi andmeid vastavalt tuule kiirusele 10 m/s. Meretuulikud saavutavad maksimumvõimsuse alates tuulekiirusest 10 m/s ja rootori pöörlemiskiirus jääb ka tuule tõustes samaks kuni tuuliku seiskamiseni tuulekiirusel 30 m/s. Seega sobib 10 m/s müraanalüüs kõige tugevama võimaliku müra tuvastamiseks. Tuule kiiruse korral alla 10 m/s ja muu tuule suuna puhul on tuulikutest tulenevad müratasemed veelgi madalamad.

Aastal 2024 valmib 255 MW võimsusega Tootsi-Sopi tuulepark Pärnumaal. Tuulikuid tipukõrgusega 240 meetrit ja rootoridiameetriga 163 meetrit püstitatakse 38 tükki.

Meretuuleparke pole praeguseni Eestisse rajatud, mistõttu pole nende suhtes ka kaebusi. Maismaatuulikute kohta saab öelda, et nende naabruses elavad inimesed suhtuvad tuulikutesse enamasti neutraalselt või positiivselt. Tekkinud küsimused puudutavad üldjuhul müra, varjude teket, vilkumist ja mõju lindudele. Oleme saanud paljusid hirme vähendada, sest müra tuulikud praktiliselt ei tekita ning varjude teket ja valguse vilkumist saab ennetada planeerimisega.

Hiiu meretuulepargi rajamisel kaalutakse spetsiifilise merepõhjageoloogia tõttu gravitatsioonivundamente. See on betoonist koonus, millele rajatakse aluseks ühtlane killustikust alustarind. Selline vundament hoiab tuulikut püsti tänu oma massile. Saare põhjarannikul tuleb kõva lubjakivi vastu 0-20 meetri sügavusel merepõhjast ja see muudab ebapraktiliseks Põhjameres kasutatavad merepõhja surutavad vundamenditüübid. Maailmas kasutab 80% meretuuleparkidest merepõhja rammitavaid ehk monopile vundamente, kuid Hiiu vetesse see lahendus ei sobi.

Avamere tuuleparkides kasutatavate turbiinide vundamendid on sisuliselt kunstlikud rifid. Sellised ehitised pakuvad elupaika merefauna ja -floora liikidele, andes sealhulgas toitu ja varju paljudele kalaliikidele.

Inimkõrvale kuulmatu madalsageduslik ning infraheli põhjustab palju küsimusi. Ramboll Finlandi spetsialistid koostasid Loode-Eesti meretuulepargile eraldi eksperthinnangu infra- ja madalsageduslikuheli osas. Infraheliks nimetatakse helilaineid, mille sagedus on alla 20 hertsi (Hz). Infraheli tekitavad nii looduslikud protsessid (atmosfääri madalsageduslikud võnkumised, tuul), tööstused kui ka aeglasel kiirusel töötavad seadmed. Elektrituulikute puhul tekib infraheli peamiselt allatuult elektrituulikute rootori laba möödumisel mastist, aga ka ülestuult, kui horisontaalteljega tuulikud tekitavad rootori labade pöörlemisel ebaühtlast madalsageduslikku heli. Tuulikute poolt emiteeritud infraheli on samas suurusjärgus looduslike nähtuste poolt tekitatud tasemetega. Seega ei ole kavandatava meretuulepargi infrahelil negatiivset mõju inimese tervisele ja heaolule. Madalsageduslikuks heliks loetakse laineid, mille sagedus on vahemikus 10–200 hertsi (Hz). Eksperthinnangus modelleeriti madalsagedusliku müra tasemeid kokku 12 punktist, millest üheksa punkti paiknesid Hiiumaa rannikul ja kolm punkti ca 5 km kaugusel rannikust. Madalsagedusliku heli tasemed arvutati nii hoonetes sees, kui ka välitingimustes. Tulemused näitasid, et kavandatavast tuulepargist lähtuvad müratasemed vastuvõtupunktides on madalamad kui riigi poolt kehtestatud soovituslikud väärtused.

Madalikelt kuhu planeeritakse tuuleparki, saadi aastatel 2007-2016 rannapüügi kogumahust 0.2%. Traalpüük on seadusega lubatud ainult neil merealadel, mis on sügavamad kui 20 meetrit. See sügavus vastab tuulikute paigutamise piirsügavusele. Veebirakenduse PlanWise4Blue hinnangul ei riiva tuuleparkide ala oluliselt tööndusliku kalapüügi alasid. Meretuuleparkide territooriume saab pärast tuulikute valmimist kasutada vesiviljeluseks, seal hulgas ka kalakasvatuseks. Tuulikute mastid vähendavad lainetuse ja jää mõju piirkonnas ning võivad pakkuda täiendavat võimalust sumpade ankurdamiseks. Tuulikud aitavad vältida laevade sõitmist kalakasvatuse sumpadesse. Tuulikute toodetavat elektrienergiat saab kasutada söötmispargaste käigus hoidmiseks.

Tuuleenergia on üks madalama süsinikujalajäljega energiatehnoloogiaid. Elektrituulikul kulub umbes pool aastat, et toota tagasi valmistamiseks kulunud energia. Kui jaotada tuuliku valmistamisel kasutatud energia süsinikuheitmed tuuliku eluea peale, siis tuulepargi keskmiseks CO₂ heitmeks on umbes 12 grammi iga toodetud kWh kohta. See number langeb pidevalt, sest energiasüsteem muutub aina puhtamaks. Võrdluseks võib tuua, et põlevkivist elektritootmise süsinikuintensiivsus on umbes 1000 grammi iga kWh kohta ja maagaasil 450 grammi iga kWh kohta.

Allikas: Electricity Emissions Around The World - 2023 - Shrink That Footprint

Allikas: Vestas V236-15MW materjalid, 2022_09_Material-Use-Brochure_Vestas.pdf.coredownload.inline.pdf